Day 24.

Tänane päev läks suht ruttu, ainukene asi mis veidi võssa läks, oli keemia järeltöö. Hea on, kui kolme kätte saan, aga ma tõesti ei osanud absull midagi. :D

Ja tänane päev on kergelt feil olnud - matemaatikas jõudsin kuskil pool tööd ära teha, kui avastasin, et õpetaja oli hoopis mulle mingi teise töö andnud, mida ma pidin neljapäeval vastama minema. Ja siis tänu sellele läks 20 minutit raisku ja ma ei jõudnud sööma ka,aga õnneks jõudsin selle õige töö valmis tehtud.. Ja alles kell pool 6 õhtul koju jõudes sõin midagi ehk natukene kartult. Mul pole varem sellist nalja olnud, et alles kell kuus õhtul söön esimest korda mi

dagi päeva jooksul.. Aga kõht polnudki imekombel tühi. Söögiisu pole juba mingi viimased neli päeva väga kiita.. :D

Ja siis küpsisetorti tehes feilisin ka - šokolaadi lendas suht igale poole.. Siis, kohupiimakreem oskas ka igale poole valguda. Ja siis oskasin veel ühe kausi ära lõhkuda, wohoo.. Tund ja pool tegin seda torti. Nüüd on pöial ka valus tänu šokolaadi riivimisele noaga vms.. -.- Sellepuhul pidin muidu torti tegema, et täna on naistepäev ja ülehomme on kasuisa sünnipäev ja siis ema palus mind, et ma selle varem valmis teeks. Ja just kasuisa nõudmise peale lõikasin mulle, emale ja talle ühe tükikese ja täääääääitsa kuradi hea tuli. Ma ei arvanud küll, et see õnnestub. Ning pildil näeb see ülimalt imelik välja. 7x3 suuruses tort tuli siis. Ja neli kihti. Ning valmistamiseks kulus mingi 44 küpsist, kolm maasikatoru, üks ja pool tahvlit šokolaadi. Ja piima ka mingi kahe tassi jagu. :D

Day 24. What are you afraid of?

Ma kardan jubedalt madusid. Kuskil viimased 2 aastat on mul olnud ofidiofoobia ehk hirm madude ees. Põhjuseks ehk on see, et kuskil 2 aastat tagasi, kui mina ja mu tädipoeg Jarek minu kodu juures õues olime ja temaga palli mängisime, veeres üks hetk pall pisikesest mäest alla. Ja Jarek jooksis sellele järgi. Kuna muru oli üsna kõrge seal, ei näinud ta palli võttes rästikut, kes oli täpselt keras seal ja pall oli talle täpselt peale veerenud. Ma olin Jarekist kuskil 3-4 meetrit eemal, kui äkki nägin, et rästik on seal muru sees ja tal on pea üleval ehk ta võis iga hetk Jarekit rünnata. Kiiruga jooksin Jareki juurde, võtsin ta sülle ja jooksin sealt eemale. Jarek oli ise ka üsna šokis hiljem.. 5-aastane laps ehk hakkabki nutma, kui madu näeb.. Mina ehmusin ka suht ära, sest kui ma poleks rästikut näinud, oleks Jarek vabalt võinult rästikult hammustada saada ja mine tea, kuidas see asi võinuks siis lõppeda.. Ja sellest ajast saadik ma vihkangi madusid. Nad on ka jubedalt rõvedad.. Mul on isegi raske kirjutada madudest. Külmavärinad tulevad peale ja fõeh, ma ei taha neile mõelda. Ja rohkem selliseid asju polegi, mida ma kardaks.. Vähemalt ei meenu.