Nädalavahetus ei mõju mulle hästi, unegraafik on jumala metsas. Reedel sai kell pool 6 hommikul magama jäädud ja magasin kella 17ni. Eile jäin kell 6 hommikul magama ja ärkasin mingi 16 paiku. Öösiti oli mul vähemalt tegevust - katsetasin lõpuks Kristeli kingitud söepliiatseid ja joonistasin ühe öökulli. Ma usun, et ma millalgi lisan telefoniga tehtud pildi ka, sest veebikaga tehtud piltidel on kontrasti liiga palju ning sellepärast jääb pilt totaalselt teine (varjutamist ei ole üldse näha) ja ma ei saa millegipärast seda muuta ka, aga öökull näeb välja selline:

Kõige hullem ei tulnudki, kuigi ma keerasin alguses paar asja untsu. Lõpptulemus on igatahes 3x ilusam kui need pildid. Vähemalt minumeelest. Kindlasti millalgi katsetan värvilisi söepliiatseid ka, aga ennem pean mingi idee leidma. :)

Ma nägin täna öösel kahte imelikku und. Esimeses unenäos me läksime Sanderiga Tartusse, kus saime mu ema ja kasuisaga kokku, sest neil oli üks kingitus meile. Saimegi siis nendega kuskil tundmatus kohas kokku ja ema ütles, et ta annab meile midagi, mida ta mulle juba ammu on lubanud. Kui ma küsisin, et mis kingitus see on, sain vastuseks et reis USA-sse või Hiinasse. Kui ma küsisin, et kumma ta meile kingib, vaatas ema meile lihtsalt vaikides otsa ja kasuisa ulatas piletid ja need olid Hiinasse. Mäletan, et me mõlemad Sanderiga olime jumala hämmingus ja hakkasime kohe lennujaama poole liikuma, sest lennuk väljus vaid paari tunni pärast. Just siis, kui me lennuki peale saime, ärkasin ma üles, sest kasuisal kukkus minu toas oleva ahju juures ahjuroop maha ja see tegi jubedat häält. :D

Teine unenägu on aga mind juba mõnda aega kummitanud, sest ma nägin unes Ukut. Ma mäletan nüüd tema häält, tema silmi ja naeratust. Aga kirjutan unenäost veidi täpsemalt.

Ma sõitsin kellegi tundmatuga tema vanaema juurde, kes elas Kiili lähedal. Vanaemal oli sünnipäev vms, igatahes hullem rahvamass oli koos. Seal olid Siki, Sixten, Silvester, Sander, mu naabrinaine, Berta ja mingi tema sõbranna ja ülejäänud olid tundmatud. Kui ma sinna majja sisenesin, tormas üks hästi armas pisike poiss minu juurde ja kallistas mind ning ütles, et ei ole mind nii kaua näinud. Ma ei tea, kes see pisike oli, aga ta võttis mul käest kinni ja juhatas mind laua taha istuma. Kui ma maha istusin, ütles ta et varsti tulevad pahad onud ja et ma pean olema valmis põgenema. Just kui ta seda mulle öelnud oli, toimus unenäos järsku mingi muutus ja ma olin selle pisikese poisiga kuskil pimedas metsas. Ta võttis mu käest kinni ja ütles, et me jookseks. Mäletan, et mõnda aega me jooksime, aga siis see pisike kukkus ja äkki kuulsin, kuidas mingid mehed karjuvad mu nime ja et ma ennast neile näitaks. Sellepeale ma haarasin poisist kinni ja aitasin ta üles ning kui me edasi tahtsime ruttu joosta, avastasin et tee mida mööda me jooksime, ei vii enam kuhugi (tihe võsastik oli justkui ees) ja siis jooksime suvalises suunas kuni me jõudsime ühele platsile, kus olidki need kaks meest ja siis ma nägin Ukut koos nendega... Ma lihtsalt seisin ja vaatasin teda. Kui aga need mehed meid märkasid ja mind rünnata tahtsid, tõmbas see pisike poiss mind käest ja me jooksime ühe maja poole. Mehed ja Uku järgnesid meile, aga me olime neist kõvasti eespool. Maja juurde jõudes saime end ainult maja laka peale ära peita ja nii ma aitasin seda poissi. Kui ma ise hakkasin üles ronima, tundsin kuidas keegi võttis mu jalast kinni ja ma kukkusin alla. Kui ma end üles ajasin, nägin et see kes minust kinni haaras, oli Uku. Mehed olid äkki kadunud, sest ma ei kuulnud ega näinud neid enam kuskil. Ma lihtsalt seisin ning vaatasin talle otsa. Ma mäletan siiani selgelt, kuidas Uku astus mulle sammukese lähemale ja vaatas mind naeratades. Äkki ta ütles: "Ma ei ole sind nii kaua näinud..." Ma lihtsalt noogutasin talle vastuseks ja tundsin, kuidas pisarad silma tulevad. Seejärel aga Uku kallistas mind ja ütles (mul on see sõnasõnalt meeles): "Sa pead tugev olema ja ei tohi lasta halbadel asjadel ennast hävitada. Sa pead edasi liikuma ja vastu pidama. Su elus on palju ilusaid asju, sa pead oskama neid väärtustada. " Terve see aeg ma olin tema embuses ja äkki ma ärkasin üles... Seejärel ma lihtsalt lamasin mõnda aega voodis ja mõtlesin sellele, mida unenäos Uku mulle ütles. Kui märkasin, et kell on 16 läbi veidi, ajasin endale kargud alla ja kohe esimese asjana läksin koeraga jalutama, et saaksin suitsu teha.

Ma ei olegi Ukut väga pikka aega unes näinud, polekski uskunud et ma enam teda näen. Aga jah...

Homme tuleb väga pikk ja üsna väsitav päev, koolis on 8 tundi. Ma jõuan vist alles 23 paiku koju, sest me lähme klassiga teatrisse "Nullpunkti" ka vaatama. Ja kaks tundi kehalist on ka ehk homme saab esimest korda sel aastal suusatatud. Not bad. :D

Reedet tahan, siis näen Sanderit lõpuks. :3