Jälle ma lihtsalt vaatan neid kahte videot Ukust... Istun ja mõtlen, mis oleks olnud siis, kui...

Tagantjärgi oleme kõik targemad ja oleksime asju kindlasti teisiti teinud. Aga see, et ma tookord Uku sõnu tõsiselt ei võtnud, painab mind siiani ja painab ilmselt elu lõpuni. Kui ma oleks tõesti midagi kohe ette võtnud, oleks Uku ehk ikka siin meie kõrval olemas ja mine tea, milline mu elu siis oleks... Oleks, oleks, oleks... Ma vihkan seda sõna juba. Jah, ma tean et mul ei ole mõtet enda tuju sellega rikkuda, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma usun ja tean, et ma ei ole ainus, kes oleks tol korral midagi teisiti teinud, aga KUI MINA tõesti oleksin midagi kohe teinud, ehk siis... Oeh... Need mõtted mu peas moodustavad täielikult surnud ringi...

Mind nii kummitab meie viimane kohtumine... Ja ma siiani ei suuda uskuda, et kiri mis ma Ukule 2010a sõbrapäeval saatsin, oli tal ikka olemas... Kõik mälestused, mis mul temaga kogunesid, meenuvad nüüd jälle... See kaotusvalu ei ole 17 kuu jooksul vähenenud... Ma tean ja olen kindel, et kui ma peaks veel korra kellegi väga tähtsa ja olulise inimese kaotama, oleks see minujaoks juba liig mis liig... Kindlasti keegi mõtleb, et ma ei ole õiget elu näinud, või et ma suudan vaatamata kõigele tugev olla ja eluga edasi liikuda või ei tea, mida Tema on üle elanud... Me oleme kõik erinevad, mitte keegi ei tunne mind läbi ja lõhki, kellegil ei ole mõtet mulle öelda, et elu läheb edasi või mida sarnast, sest ka minul on kuskil see piir, mil on minujaoks kõike liiga palju.

Hinge- ja kaotusvalu olen ma enda lühikese elu jooksul mõndade sõnul liiga palju tundnud ja seda arvan ma isegi. Ainult paar inimest teavad, mis mõtted ja tunded mind siis valdasid, kui mu suhe Sixteniga lõppes... Ma olin nii lähedal käega löömisele, sest ma ei suutnud enam seda kõike taluda, aga siis suutis üks inimene mind ümbritseva maailma taas värviliseks muuta. Ja ma olen tõesti ülimalt tänulik, et mu elu siiski tegi täieliku kannapöörde ja ma ei teinud Seda valikut.

Kui minult on küsitud, et mis on elu mõte, olen alati vastanud "armastus". Miks? Ma olen tõesti hella hinge ja südamega inimene, vägagi. Ma ei suuda üksinda olles millegagi hakkama saada. Samuti tundub kõik minu ümber toimuv mõttetu ja miski ei ole minujaoks pingutust väärt, sest ma suudan ainult kellegi nimel pingutada. Kui mu elus on keegi (vanemaid ma siin kohal ei arvesta...), kes on minu kõrval olemas; keda ma saan armastada; kelle peale ma saan loota; kes on mulle toeks; kes annab mu elule mõtte, olen ma tugev ja positiivne... Aga ilma selleta - mitte midagi.

"Mis mõte on elul? Sa sünnid, õpid mitmed aastad koolis, leiad töökoha ja rügad elulõpuni selle nimel, et ära elada. Sellel ei ole ju mõtet." Nii ütles mulle Uku kunagi ja see on puhas tõde. Vahepeal arvasin ma seda sama, et elul ei olegi muud mõtet, aga hetkel suudan ma lisaks sellele "loendile" enda elus näha ja väärtustada muudki ning need annavad omakorda ka mu elule veel mingisuguse mõtte.

Ma tean, et mu jutt kõlab hetkel väga masendavalt vms ja mõni tahaks vastugi vaielda, aga ma saa sinna midagi parata - nii ma arvan ja mõtlen.

Kell on pool 5 hommikul ja mul on juba kell 7 äratus... Aga uni on kadunud.