Mu käed on korralikult ära külmunud, kuna ma rääkisin just peaaegu täpselt pool tundi väljas telefoniga. Ja ei ole vist jälle raske ära arvata, kellega. Muidugi Sanderiga. :) Eile, kui me msnis rääkisime, siis ta lubas mulle täna helistada, et mu häält ka kuulda. Oh jah, ta hääl on nii mahe. :3 Ja ma käitun nagu väikelaps... Ma ei tea, miks, aga mul on tunne, et... Jah... See ei ole normaalne, et vaid kolme päevaga on mul selline tunne peal... Ma imestan hetkel tohutult seda, et ma niiii ruttu temasse kiindusin. Tavaliselt mul ongi kombeks inimestesse kergelt kiinduda, aga nii vähese aja jooksul pole seda varem juhtunud... Ja ma ei jõua enam absoluutselt reedet ära oodata.

See kõik tundub hetkel liiga ebareaalne. Mulle ei ole siiani kohale jõudnud see, et ma Sanderiga tuttavaks sain. Ta suudab mind nii kergelt naeratama panna - piisab juba sellest, kui ma talle mõtlen.

Telefonis rääkides, hakkasin ma naerma, kui Sander ütles, et ta ema oli ta arvuti toast ära viinud ning ta ei saa võib-olla täna msni. Tal on suur lauaarvuti... Ma ei tea, see ajab mind lihtsalt naerma. Imestan, et Sander midagi läbi une ei kuulnud. :D

Ema ka just küsis minult, et kellega ma nii kaua rääkisin. Ma vastasin, et üks sõber helistas, ta küsis et kes sõber. Mina: "Sander." Ema: "Ja nii kaua rääkisite?" Mina: "Jah." Ema: "No, see peab küll päris hea sõber olema, kelle pärast sa pooltundi pusaväel väljas külmetasid." Mina muiates: "Ma panin jope ka hiljem selga, nii et ma ei külmetanud. " Ema naerdes: "Sa käitud nii kummaliselt." Oh, kui ta vaid teaks, miks... :D

Eile rääkisin Sanderiga msnis kella kolmeni, siis aga ei suutnud enam unele vastu panna ja kadusin voodisse. Hommikul ajas ema mind kell 7 üles. Ma suutsin vaevu enda silmi lahti hoida. Kui ema 7.15 tuli uuesti mind üles ajama, tegin kurva näo pähe ja ütlesin, et kõht jubedalt valutab. Ema tõi mulle valuvaigistit ja vett, võtsin selle ühe tableti sisse, mis siis et mul seda tegelikkult vaja ei olnud. Ma lihtsalt tahtsin koju täna jääda ja meeletult magada. Ema siis ütleb, et hakka riidesse panema, buss tuleb kohe. Ma tegin veel kurvema näo pähe ja vastasin, et ma küll täna kooli ei jaksa minna, kõht tõesti meeletult valutab. Sellepeale ema siis lõi käega ja ütles, et eks sa ise tead ja maga edasi. Küsis veel, et kas ta viib mind 3. tunniks kooli, et mul on keemia siis ju. Ma kohe vastu, et ei ma ei taha sinna minna ja panin silmad tagasi kinni. Ema siis ohkas ja läks mu toast minema. Ma jäin kohe uuesti sügavalt magama, ennem panin äratuse kella 15ks.

Kui telefonil hakkas äratus, suutsin vaevu silmi jälle lahti teha, aga ma teadsin, et ma ei tohi kauem magada - muidu ma magan õhtuni ja siis ei saa jälle õigel ajal magama.

Käisin esimese asjana koeraga jalutamas, seejärel läksin arvutisse, et uurida, kas Sander on msnis. Aga teda polnudki. Ta pidi mulle kell 15 ka helistama, aga ta ei olnud helistanud. Küsisin Mai käest (tema klassiõde, keda tean Formspringist), et kas Sander oli täna koolis. Kui ta vastas, et ei olnud, hakkasin natukene muretsema. :c Ma arvasin, et ta ehk magab, sest ta sai niigi esmaspäeva öösel vaid tund magada ja eile läks ta ka hiljem magama, kui mina. Õnneks ma arvasin õigesti, kuigi juba mõtlesin, et äkki on midagi juhtunud. Ma lihtsalt oskan vahel asjadega ülemõelda. :c Kuskil pool 19 kuulsin, et telefon heliseb. Kui nägin, et Sander helistab, olin meeletult õnnelik. Naljakas, I know. :3 Nüüd ma siis ootan, kuna ta msni jõuab, kui üldse jõuab. Oleneb, kas ta saab arvuti tagasi või ei. :D

Isegi telefonis rääkis Sander, et ta ei ole varem midagi sellist kellegiga suheldes tundnud ning ta ei oskagi kirjeldada, mida ta tunneb. Ja täpselt sama kehtib minupuhul. Ma lihtsalt ei mõista seda, vähemalt hetkel mitte. Ja ma koguaeg loen seda, mis ta eile mulle kirjutas: ".... usu või mitte, aga mul on esimest korda elus selline tunne, mida ma pole kunagi varem tundnud, see on nii...lõõgastav, rahustav ja mulle tundub hetkel, et kõik muu maailm on minust lahti ühendatud, ainult mõtted reedest kummitavad peas. tunne nagu oleks mingit erilist sorti narkot tõmmanud. ma ei suuda eriti oma mõtteid millelegi muule rakendada hetkel, kui sinule, see on nagu...esmakordne. " Ja see kirjeldab täpselt ka minu mõtteid. :3