Enne füüsika tundi olid osad klassi tüdrukud läinud uurima eilse töö hindeid ja õpetaja oli öelnud neile, et mida ma endast õige arvan ja et süüdistan enda halbades hinnetes teda. Nagu WAT?
Täna hommikul liikusin füüsika klassi poole, järsku tuleb koridori teisest otsast Sander (e. keemia õpetaja). Ma keerasin automaatselt otsa ringi ja läksin kaarega füüsika klassi. Mul polnud tahtmist temaga kokku puutuda.
Kui neljas tund ehk muusika lõppes ja klassist välja läksin, oli keemia õpetaja kohe seal ukse juures. Thank god, et ta minupoole seljaga oli. Mul jäi süda seisma, kui teda endast meeter eemal kohtasin ja põhimõtteliselt jooksin treppist alla, et ta mind ei märkaks.
Ma kujutan ette, et kui ma temaga kokku puutun, saan tohutult sõimata. Ja ma arvasin, et õpetaja mõistab minu olukorda ja muutub leebemaks... Well, fuck. Ta on ikka samasugune idioot, nüüd isegi hullem.
Ta on üks põhilisi põhjuseid hetkel, miks ma ei taha siin koolis enam jätkata.
Aga jah, hommikul oli mul meeletu uni. Nii ma magasin kahes esimeses tunnis ehk füüsikas ja ajaloos. Tavaliselt alati kolmapäevane päev venib meeletult, täna ei saanud aga arugi, kui päev juba läbi oli. Ilmselt tänu sellele, et ma magasin kahes tunnis. Ma nägin und isegi. Ma ei mäleta mõlemast tunnist mitte kui midagi.
Tunnis magamise juures on üks miinus - kael jääb jubedalt valusaks, kui sa pea laual magama jääd... :c
Homme jälle saan keemia õpetaja eest põgeneda. Ma tõesti ei taha temaga enam kokku puutuda, rääkida ammugi mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar