Ma vihkan enda mõistust, enda mõtteid. Jälle mu peas ringleb mõte, et kõik võiks siiski olla endine... Jälle tekib minusse mingi lootus... Fuck. Ma ei tea, mida mõelda, mida teha. Ma soovin vaid ühte asja, aga kahtlen, et see täide läheb. See tundub mingilmääral nii ebareaalne hetkel, aga samas jällegist ei ole...

Tuju kadus täiesti lambist, kui Tori vanaema peale hakkasin mõtlema. Tädi Kersti ütles, et homme tuleb vanaema Tartusse ja kolmapäeval on puusa operatsioon. See, kuidas Kersti eelmine neljapäev ütles, et "Mine ikka teda vaatama, ta on siiski sinu vanaema ka", kõlas mulle kuidagi... Nõmedalt, justkui mõnitusena. Iga kord, kui ma seal olen käinud, on mul mulje justkui ma ei läheks seal kellegile korda ning pigem häirin kõiki. Aga ehk on asi selles, et ma käin seal kord aastas... Mnjah... Ilmselt mõtlen üle, mis on minu puhul tüüpiline...

Ma ei tea... Ma niiiii tahaks, et kõik oleks jälle endine. Ma ei suuda siiski edasi liikuda - see mõte, tunne oli vaid hetkeks...

Ma imestan viimasel ajal aina rohkem ja rohkem seda, kui kuradi hästi ja vabalt ma sain Temaga koos olles end tunda. See fucking igatsus...

Tundub, et mu mõistus on ikka täiesti segi pööratud. Ma ei tea isegi, mida ma tegema peaks. Ma tean, et ma ei tohi veel käega lüüa. Aga mul on jälle tahtmine seda teha...