Sain Marju Facebookist veel paar pilti töövarjupäevast:

Reedel peale kooli läksin Tartusse, sealt liikusin otsejoones vanaema juurde. Kella 16st kella 20ni passisin lihtsalt toas ja mängisin Jarekiga igast mänge. Seejärel helistasin Erkkile ja küsisin, kas ta siis tuleb rokikasse täna või ei. Alguses ta lubas helistada, aga kui ma juba 20 paiku linna liikusin, et Märdiga korra pirol kokku saada, tuli temalt sõnum, et ta ei tule. Oh well, kuna Emeraldi polnud ma juba pea 2 aastat kuulamas käinud, mõtlesin siis üksinda minna.

Enne seda läksin aga Pirolt läbi. Märt, Ana ja Johannes jõid seal rummi. Anat nägin ka üle pika aja ja rääkisin muidu üleüldse nendega juttu. Ottot nägin ka millalgi. Otto kutsus mind muideks 8. detsember Tapperisse, kus ta bändiga esineb ja mõtlesin, et miks ma mitte minna. See on küll neljapäeval, aga mind see ei takista. Nii või naa oleks mul mingilmääral Tallinnasse asja - Sixtenilt oleks vaja enda üks särk kätte saada ja V for Vendetta raamat, samuti on tema HP raamat minu käes veel. Aga eks näis, mis ma teen. Kas ma lähen nüüd Tallinnasse või vaheajal...

Kuskil kolmveerand üheksa hakkasin siis rokika poole liikuma. Ma muidugi jälle ei mäletanud täpselt teed, kuna olen seal vaid 2 korda käinud ja siis ka kellegiga, kes sinna minna oskab. :D Nii ma siis kõndisin enamvähem mälu järgi. Lõpuks aga eksisin ära, tegin suure ringi peale, kui lõpuks õige tee üles leidsin ja rokikasse jõudsin.

Triin oli seekord garderoobi juures mitte letis ja siis rääkisin temaga juttu. Ma sain aru, et pilet on 5€, aga sain hoopis kahe euriga. :3 Millalgi liikusin sisse ära, inimesi oli päris vähe. Üsna awkward oli üksida kuskil laua taga istuda, lisaks oli veel räigelt külm seal.

Pidevalt käisin suitsuruumis, et aega surnuks lüüa. Kuskil 22 paiku aga tuli lõpuks Emerald lavale. Oi kurja, kuidas oleks tahtnud lava ette moshima minna, aga ma ei julgenud. Nüüd kahetsen. :c Aga kui ma oleks läinud, oleks see tähendanud jälle mitmepäevast kaelavalu... :D

Emerald oli igatahes suurepärane, kurb et Kaido ainult hetkel bändis pole, aga sellegipoolest oli nende kontsert võimas.

Peale seda tuli paus. Ma lõdisesin omaette ja võtsin peavalu tõttu kaks valuvaigistit sisse. Millalgi tuli ka järgmine bänd peale, mis oli igav... Saund oli bändil räigelt hea, aga vokaal rikkus minujaoks kõik ära. Nii ma läksin selle bändi ajaks laua taha istuma. Mõtlesin veel, et nüüd peaks see hea bänd tulema, aga selle asemel tuli hoopis mingi teine. Muusika oli neil räigelt hea. Vokaal üleüldse puudus. Jama, et ei FB ürituse juures ega rokika kodukal ei ole nende kohta midagi kirjas... Heameelega uuriks, kas neid saaks kuskil kuulata ka netis. Kui aga see bänd oli 3-4 lugu ära esitanud, tundsin, et ma ei jõua enam seal olla. Nii läksin võtsin jope, enne seda veel üks tablett sisse ja siis hakkasin kodupoole astuma. Seekord oli mul tohutult külm ja nii oli ka kõnnitempo tohutult kiire. Eelmine kord, kui J.M.K.E seal esines, kõndisin pea 2 ja pool tundi koju, kõndisin seekord lausa 45 minutiga.

Koju jõudes vajusin kohe voodisse ja jäin esimese minutiga magama. Ennem muidugi panin kella 8ks äratuse, sest kell 9.50 pidin Reikol vastas olema.

Hommikul oli raske üles saada, aga lõpuks sain. Seejärel liikusin bussi peale, mida pidin oma 10 minutit ootama. Vahepeal tuli minu juurde üks naine, kes uuris millal buss tuleb. Kui talle vastasin, jäi ta minuga jutustama. Üks hetk hakkas ta vaikselt naerma ja ütles: "Vanad inimesed on üldjuhul üksildased ja siis kukuvadki mõne inimesega jutustama, isegi kui nad inimest ei tunne." Ma vaid naeratasin ja ütles, et arusaadav. Siis aga just tuligi buss ja bussis ma mõtlesin, kui kohutav asi on üksildus...

Raudteejaama jõudes pidin veidi Reikot ootama, siis ta oli juba kohal. Kuna kell oli üsna vähe, ei osanud ma kohe alguses midagi erilist teha, aga siis meenus, et AHHAA keskus avatakse juba kell 10 ja nii liikusime kesklinna poole.

AHHAA-s oli täitsa normaalne. Eriti meeldis mulle Shangai maja, kus üks tuba oli 20 kraadise nurga all. Oh god, kui creepy see oli. Täpselt selline tunne oli nagu oleks kuskil kõikuvas laevas. Ma lihtsalt naersin seal ja siis juba tulime välja ära, kuna mul hakkas seest keerama. :D

Seal oli veel päris palju huvitavaid asju. Ma enam väga ei mäletagi midagi sellest. Lünklik mälu viimasel ajal.

Kui AHHAA-s käidud, liikusime Taskusse, et kinno minna. Seal aga mingit eriti suurt valikut polnud ja nii otsustasime vaatama minna "Möll pilvelõhkujas". Filmini oli meil umbes poolteist tundi aega ja siis läksime linna peale jalutama. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et läksime kinno. Enne seda käisime tiiru poes ja ostsime juua ning süüa kaasa. Film ise oli täitsa normaalne. Naerda vähemalt sai.

Kuna kell oli veel üsna vähe, mõtlesin, et võiks Lõunakasse ka minna ja nii ootasime Kaubamaja juures natuke aega Lõunakeskuse bussi, millega siis sinna sõitsime. Kuna seal ei olnud tõesti mitte midagi teha, passisime nii 25 minutit seal ja tulime järgmise bussiga tagasi. xD

Alguses pidi Reiko ööseks jääma, aga siis tuli midagi ootamatut vahele ja ma saatsin ta veel kella 18-se rongi peale.

Koju jõudes olin surmväsinud, aga vaatasin veel Jarekiga Beethoveni filmi lõpuni. Siis aga läksin ära voodisse. Kuulasin veel muusikat, mis oli üsna halb tegu, kuna äkki tuli playlistist lugu, mis alati viib mu tuju alati alla ning toob kõik reaalsuse jälle minuni.

Eile öösel ma mõistsin, et seekord ma ei suuda edasiliikuda, mitte nii pea. Ma olen kolm korda juba proovinud, aga ma ei tunne kellegiga sellist sidet nagu Sixteniga... Aga ma tõesti ei tunne mitte midagi, ükskõik kui väga ma ka ei tahaks...

Istusin veel kõrvaklapid peas rõdul, tegin suitsu ja pisarsilmi meenutasin meie esimest kohtumist ja ühiselt veedetud aastavahetust ja üleüldse kõiki mälestusi, lugesin veel tema sõnumeid... Ma olen juba selline, et kui ma inimesse kiindun, on raske temata hakkama saada ja temast lahti lasta. Kui ma pean seda tegema, mõjub see mulle üsna laastavalt, ka praegu - koolis on raskusi, tervis jälle käest ära, kõiksugu mõtted keerlevad peas...

Eile öösel ma mõtlesin, et mis kuradi pärast ma veel lootsin, et äkki saan uue võimaluse... Ta ei oleks ju muidu lõpliku otsuse teatamisega nii kaua viivitanud, ehk 5 päeva, kuigi mulle tundus see väga pika ajana... Sellest on juba kuu aega möödas, aga mulle tundub, et see oleks justkui mõned päevad tagasi juhtunud... Ma tõesti ei oleks arvanud, et meie suhe lõppeb. Ma tundsin end temaga koos nii vabalt, mis tundub mullegi algusest peale uskumatu, ma sain talle kõike usaldada, ma lihtsalt... Armastan teda. .

Ükskõik kui väga ma ka hetkel ei prooviks, miski ei õnnestu. Ma tean, et see pole põhjus, et uuesti mitte proovida, aga... Jah, ma ei viitsi. Üks ebaõnnestumine mingis asjas annab omakorda uue löögi. Ma lihtsalt lasen asjadel hetkel minna, ehk siis mu enesetunne ja olukord paraneb... Sellegipoolest on raske mõistust selgena hoida. Ma tõesti ei mõista, mis kuradi pärast selline asi mind tabama pidi, millepärast ma pean sellist sitta üle elama... Fucking... Üle jõu hakkab kõik käima.

Ma ei taha enam kuulda juttu, et "Sa oled veel noor, sul on elu ees, tuleb veel paremaid, sa oled tugev, sa ei tohi lasta sel endale nii mõjuda". See on ju fucking loogiline. Ma tean seda isegi. Ma tean ka seda, et minule on hetkel edasiliikumine kuradi raske. Ma ei saa sinna midagi parata. Ma võin ise tunda, et alla andmine ning käega löömine ei ole mingisugune lahendus. Aga kurja, liiga tihti tekib tahtmine käega lüüa.

Ja nüüd on ilmselge - mul on siiralt ükskõik, mida ma ema mu Tartusse minekust arvab. Mina siia jääda ei taha - ei OG-sse ega koju. Kõrini. Lihtsalt kõrini.

Mu hinded on hetkel lausa katastroofilised...

Heh... Üks asi suutis mind just naeratama panna. Mõned ehk teavad seda ahelkirja FB-s, et "Kellega veedad koos enda aastavahetuse? Kui tahad teada, võta sõbralistist 3 alla, 1 üles ja 5 alla". Pole vist raske arvata, kes see mul oli...