Ma nii vihkan seda tunnet, kui ükshetk jälle tundub kõik lootusetu... Ma ei saa aru, miks vaatamata kõigele peab ikka aina probleeme juurde tulema? Ja see, mida ma arvan olevat, keeraks jälle mu maailma veidi pahupidi... Ma siiski kahetsen seda... Ma võin ju tunduda nii endale kui teistele tugevana, aga siiski ma tunnen, kuidas vaikselt hakkab kõik liialt koormama, saaks vaid osadest muredest lahti, oleks jah... Ja mu mälu veab mind nii kohutavalt alt...

Ma olen jubedalt väsinud, aga ma ei saa magada. Homme on koolis jälle raske päev... Ma ju muidugi unustasin just kunsti ja muusika õpikud kooli siis, kui õpikutest tuleks kontrolltöödeks õppida...

Tänase päeva juures oli ainult üks hea asi - ma sain Maaülikooli loomakliinikumi juhatajalt vastu kirja sisuga, et mul on võimalik minna 17. novembril sinna töövarjupäevale ja ma tõesti ootan seda juba. Imestan, et ma üldse selle mõtte peale suutsin tulla - uurida, kas ma saaksin sinna minna...

Ma tahan, et see reede juba käes oleks - saaks enda mõtted jälle kõigest eemale. Reaalsus jõuab mulle liiga tihti kohale... Viimasel ajal. Ma juba mõtlesin, et edasi liikuda ei olegi nii raske - nüüd jällegist enam nii ei arva...