Eile kuskil 1-2 vahel tuli jube uni, samuti ei olnud tuju arvutis passida. Nii siis läksin ära voodisse ja panin teleka käima. Sealt aga avastasin ühe hea filmi, nimega "Viimane suudlus". Filmi lõpus ma muidugi ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Aga samas tuli ka läbi pisarate naeratus suule, kui film lõppes õnnelikult. Peale filmi aga panin teleka kinni ja proovisin magama jääda, aga tulutult. Mõtted käisid peas ringi, varsti olid jälle pisarad tagasi, mis omakorda ajasid viimsegi une ära... Kella kolmest kella poole viieni ma lihtsalt lamasin voodis, kaisupõder embuses ja olin...
Ma tahtsin nii väga talle saata sõnumi sisuga, kui väga ma teda igatsen ja armastan... Kirjutasin isegi pool sõnumist valmis, aga siis mõistsin, et sel pole mõtet, sest mu peas keerlesid tema sõnad "See on mu lõplik otsus" ja need neli sõna lihtsalt... Teevad nii haiget ja viivadki mu viimsegi lootuse minema, et äkki veel on võimalus...
Voodis meenutasin kõike, mida me koos tegime ja seda, kui kuradi hästi ma ennast temaga koos tundsin. Aga ju see oligi liiga hea, et olla tõsi, või midagi sellist...
Ma tõsiselt teeks või annaks ükskõik mida, kui ma vaid saaks ta endale tagasi.
Ma igatsen nii tohutult seda, kuidas tema köögis pliidi ees midagi süüa tegi ning mina vahepeal tema selja taha ilmusin ja käed ümber tema panin... Samuti igatsen tohutult seda, kuidas ma koguaeg võisin enda jalad talle sülle panna, kui arvuti taga passisime... Ka seda, kui rahulik ja armas ta oli, kui ma hommikul ärkasin enne teda ja naeratades teda vaatasin ning mõtlesin, et mina olen vist enda õnne leidnud... Muidugi ei unusta ma seda kunagi, kui hea on magama jääda ja ärgata inimese kõrval, keda sa tohutult armastad ning tema nimel oleks valmis tegema kõike...
Ma ei suuda enam Tartus olles vaadata Tartu-Tallinn ekspressbusse, kuna ma tahaks nii väga ühele bussile istuda ja sõita Tallinnasse ning ilmuda tema ukse taha ja öelda, et ma ei suuda temast mõtteid eemal hoida ja tahaks nii väga jälle temaga koos olla ning öelda, kui kallis ja oluline ta mulle on... Ma ei suuda siiani kirjeldada seda ootusärevust, mida ma alati tundsin, kui teadsin, et ma kohe-kohe näen teda. Igakord, kui ma vaatan nüüd neid kahte pisikest pilti temast, mis mul pildiraami sees on koos teiste piltidega, tuleb naeratus hetkeks suule ja mõtlen endamisi, et miks see nii läks... Aga ma tõesti igatsen teda. Väga.
Eile ma mõistsin, et ma pean kevadeni vähemalt vastu pidama, aga kahtlen selles, kui asjad paremaks ei muutu. Ma tean, et ma lihtsalt jõuan tagasi sinna punkti, kus ma olin kaks aastat tagasi. Seekord on see kõik mitmeid kordi hullem ja valusam, aga ma veel suudan seda taluda mingilmääral. Aga jah, ma ei hakka enda depressiivset juttu siia kirjutama. Ma isegi ei viitsinud kunagi lugeda kellegi blogiposte, mis on täis vingumist ja kõik tohutult masendav...
Koolis läks täitsa enamvähem, kuigi jah, keemia tundi ma ei taha kunagi väga minna, kuna ilmselgelt õpetaja enam väga mind ei salli mu hinnete pärast... Arvatavasti tulebki suvetöö. Poleks iialgi uskunud, et ma nii madalale langen, et lausa suvetööle jään. Aga noh, hetkel on mul sellest, ütleme ausalt, siiralt pohhui.
Keemia tunni alguses oli tuju miinustes, aga järsku meenus mulle Raido. Ma ei teagi miks, aga mu tuju paranes üsna märgatavalt ja nii saatsin talle ka sõnumi, et küsida, kas ta on reedel Tartus. Ta vastas, et arvatavasti on ning võiks kokku saada. Mul tuli kohe nii hea tuju. :) Ma ei ole teda üle aasta juba näinud ja võib-olla meenuski ta mulle sellepärast, et proovisin meenutada, kas ma kellegiga koos veel nii vabalt olen end tundnud. Aga jah, loodetavasti näen teda, kuna see oleks ülimalt awesome.
Söögivahetunni ajal käisin matemaatikat vastamas, aga kuna ma ei jõudnud seda valmis, lähen homme edasi tegema. Kiirustasin veel sööma, aga kui nägin, et söögiks on makaronid hakklihaga, läksin otsejoones garderoobi, et siis suitsule minna. Mul polnud absoluutselt isu, ja makarone ma ka eriti meelsasti ei söö. Nii ma olen siiani söömata, kuna ema töö juures ma ka midagi ei tahtnud. Ta küll andis ühe burgeri kaasa, et ehk kodus tahan. Aga mul pole isu.
Kui aga bioloogia tund lähenes, läks tuju jälle ära - sammal, mille olin raamatu vahele pannud, ei olnud korralikult ära kuivanud ning tundus nagu oleksin selle natukene aega tagasi kuskilt metsa alt üles korjanud... Samuti Lilli ja Vivian küsisid, et kas ma olen nõus esitlust ise või koos ette kandma, aga kuna mul ei olnud õrna aimugi, mida nad sinna suurele lehele kirjutasid, ütlesin ei. Ja peale seda vaatasid kõik mind imelikult. Ja eks ma isegi tundsin end täieliku debiilikuna, kuna Vivian ja Lilli tegid kõik töö minu eest ära ja ma ei imesta, kui nad seda ka õpetajale mainivad... ._. Aga noh, shit happens.
Ja ülejäänud koolipäev oli täitsa enamvähem.
Hommikul, kui ema töö juurest kooli poole liikusin, käisin ennem getol suitsul nagu alati. Ja järsku muidugi ilmus sinna ka Silveri tädi, kes on kojamees vms. Ühesõnaga puhastab mingit piirkonda prügist. Mul oli suht mingi poker face ees, ilmselt ka Maila imestas mind nähes. Thank god, et ta midagi ei öelnud ja läks suht kohe minema. Aga kui olekski, oleks ma teda samamoodi vaadanud ja vait olnud. Mind lihtsalt ei oleks see kõigutanud, kui ta oleks midagi öelnud.
Kõige rohkem ajas mind vihale see, et suits läks raisku ehk põles päris palju ära ja muidugi ei saanud ma isu täis... Kuna kell oli juba mingi kolmveerand kaheksa, mõtlesin, et pigem liigun kooli ära ja ei hakka tundi hilinema.
Nüüd natukene aega tagasi sain Mati ja Pillega koju. Peaksin ajaloo arutluse ära tegema, mis mul ikka veel tegemata on ja valetasin õpetajale ka veel selle kohta, miks ta seda veel kätte pole saanud... Aga mul ei ole viitsimist. Võib-olla isegi teen ära, aga kahtlen... Kuigi peaks.
Ja jälle on mul niii kuradi külm, et ma värisen nagu pohmellis vanamees või mõni narkomaan... Aga noh, palavik kipub jälle peale tulema - 36,9 ehk minu puhul on see kahtlane temperatuur.
Ma olen viimased kaks päeva ainult seda Hurtsi lugu kuulanud, mis ma eelmises postituses postitasin. Need sõnad lihtsalt on nii head...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar