Uni on. Jälle sain vaid 4 tundi magada. See on suht tüüpiline juba, et enne kella 2-3 öösel ma voodisse ei jõua. Hetkel on kell juba 1 öösel, ja ma pole magama läinud. Kell 6.30 on äratus. Ma ei tea, kas saangi magama jääda, pea on tohutult palju mõtteid täis... Uskumatu, milline võib üks inimene olla. Aga seekord ma ei saa seda asja enam niisama jätta, ma võtan midagi lõpuks ette. Vastasel juhul ei peaks ma lõpuks lihtsalt enam vastu.

Kool oli igav nagu alati. Keemia on lihtsalt... Jah... Minujaoks võimatu aine. Kuna ma mingi 8.-9. klassis eriti midagi ei õppinud ja aru ei saanud keemias, on nüüd raskusi. Aga noh, olen õnnelik kui kolme saan kursuse ära tehtud, mis alles jaanuaris lõppeb. Ja õnneks ongi vaid üks kursus seda sel aastal.

Geograafia töö ei olnudki raske, loodetavasti saab nelja ka ilusti kätte. Üsna tüüpiline on just geograafias mul see, et töö tundus kerge, miski raskusi ei valmistanud ja ootan head hinnet, aga siiski on mingitmoodi töö kolm. Mul oli see 9. klassis tüüpiline. Eks näis, mis see aasta siis saama hakkab... Kuigi imekombel on mul geograafias väga head. Aga noh, siiani on olnud ka teemad, mis on meil varem õpitud ja paljud asjad on ka meeles veel. :D

Eile tõi Hanna-Liisa lõpuks ometi telefoni USB-juhtme mulle. Ta suutis lausa terve nädal aega, iga päev, selle koju unustada... ._.

Sain vanad lood maha võetud ja panin uut kraami peale, täna muud ei teinudki koolis, iga vahetund olid kõrvaklapid peas. :D

Homme Vargamäele klassi ja 12. klassiga. Kell 7.30 Otepäält väljume, ning õhtul 6-7 vahel tagasi... Saab 5h jälle bussiga loksuda. Aga noh, vähemalt saab Türis mingiaeg linna peal ringi käia. Muu mind ei huvita eriti... Polekski sinna läinud, kui see kohustuslik poleks. Fucking loogika - eesti keele programmis kohustuslik õppesõit Vargamäele, sõit tuleb endal kinni maksta ehk 13€. Sessuhtes, kui see on kohustuslik, siis miks kool või riik seda kinni ei maksa? Anyway, ma juba kirjutasin sellest siin ka, nii et ma ei viitsi enam kordama hakata... ._.

Täna on vanaisa 6. surma-aastapäev. Täiesti uskumatu, kui ruttu need kuus aastat on läinud. Ma veel selgelt mäletan temaga viimast hüvastijätmist ja kõike... Igatsus on jälle tema järgi suur. Ta siiski oli parim vanaisa, keda endale tahta. Vähemalt mina ei oskaks midagi rohkemat ühelt vanaisalt oodata. Ta alati mängis minuga, ajas mind naerma, rääkis mulle põnevaid jutte, hoidis mind väga, alati kui külla tuli, tõi mulle koti täis kõike head ehk limonaadi, jäätist, komme, arbuusi, midaiganes ma oleks tahtnud. :c

Vanaissi, vanaema ja mina. Oh, kuidas ma soovin, et vanaissi veel elaks...

Mulle just meenus see, et ma ei suuda enam meenutada Uku häält... Ma lihtsalt ei mäleta, mismoodi tema hääl kõlas...

Day 19.

A picture of you when you were little.

Kui ma hakkasin enda albumit vaatama, kus on kõiksugused vanad pildid sees, ei suutnud ma ühte välja valida ja nii lisan mitmed pildid. Armas, aga samas kurb on neid vaadata...

Soome laeva peal. Ma mäletan midagi hästi-hästi natukene ainult sellest...

Vanaema ja mina.

Mina, Jarek, vanaema.

Alari vasakul, paremal mina.

Alari vasakul, paremal mina.

Alari vasakul, paremal mina.

Janar ja mina.

Me oleme Alariga nii naljakalt lühikesed siin. :')

Aina, kõige esimene Roki tema süles, ema, mina.

Janar ja mina.

Oh, kuidas ma soovin, et me oleksime sinna korterisse Tartus elama jäänud mitte ära kolinud...

See ongi see pilt, millest on minu kõige esimene mälestus. Ma mäletan seda vitamiini karpi, seda pluusi mis mul seljas on.

Tädi Lehte ja mina.

Minu 6. sünnipäev, tädi Lehtega.

Üks kallimaid vanaisasid, mina ja Aina.

Day 19 (2)

Disrespecting your parents.

Ma siiski arvan, et enda vanemaid tuleks austada. Vähemalt mina austan enda ema ja isa, kuna nad proovivad võimaldada mulle kõike, mida mul on vaja. Nad teevad kõik minuheaks. Nad on mind üleskasvatanud ja minu eest hoolitsenud. Jah, tihti on nad ka valesti käitunud, aga siiski ma austan neid. Kuigi vahel on vastupidi kõik..