See on lihtsalt juba fucking uskumatu ja kohutav, kuidas elu mulle ikka keerab. Nagu ma oleks mingi terasest südamega, kes vaatamata kõigele suudab vastu pidada. Aga ma pole seda, enam mitte. Üks asi viib teiseni ja need kaks mõjuvad nii laastavalt, et ma tõesti ei tea, mis saab...

Viimased poolteist aastat... Ma uskusin, et nüüd ei tohiks midagi valesti minna, vaatamata sellele ühele asjale suudan ma vastupidada ja suudan eluga edasi liikuda, oskan tunda elu üle rõõmu ja tunda end õnnelikuna. Nii oligi. Selle ajaga ma muutusin lihtsalt totaalselt teiseks inimeseks - tugevamaks, positiivsemaks. Sa ei kujuta ehk ettegi, kuidas sa mulle mõjusid, mõjud...

See, mis mu elus kaks aastat tagasi toimus ja oli, jättis minusse siiski mingi jälje. Ma proovisin teha kõike, et ma sellest viimasest asjast lahti saaks, aga siiski ma seda ei suutnud... Ma ütlesin ju sullegi, et ma ei suuda vahel enda mõtteid kontrollida... Vahepeal ma tõesti mõtlesin, et mis siis saaks, kui läheks nii... Või juhtuks see... Või too... Ma ei tahtnud neile mõelda, kuna need sisestasid minusse mingit hirmu, kuigi ma teadsin, et ma lihtsalt mõtlen fucking üle ja kujutan asja endale ette...

Selline... Võitlus mu peas on olnud juba paar aastat - tulevad mõtted, mis on üpriski kohutavad... Teine hetk ma justkui vaidlen endale vastu ja ütlen, et mille kuradi pärast ma ei saa neid mõtteid ära, need on nii mõttetud ja kuradi debiilsed.

Hetkel see kõik, mis mu peas toimub, on täielik katastroof. Üks osa minust justkui tahaks kõigele käega lüüa, teine osa minust siiski veel loodab, et ehk... On veel mingi võimalus. Vahepeal on tõesti tunne, et enam lihtsalt ei suuda. Kui jälle enda mõtted selgemaks saan, usun et ma suudaks mingilmääral vastu pidada.

Aga jah, ma ei viitsi seda depressiivset möla siia kirjutada, see ei muuda nii kui nii hetkel midagi, lisaks ei taha ma kõike nii avalikult kirjutada, kuna ma tean, et mu blogi on päris paljud sattunud lugema... Lihtsalt muuseas mainin, et see postitus tuleb tõesti pikk ja ma kirjutan seda kõike hetkel pigem endale, vaevalt keegi seda kõike läbi viitsib lugeda... Aga ütlen üht - ma ei taha kellegiga sellest kõigest rääkida nii irl, mitte veel. Nii et, ehk hoiate selle koha peal suu kinni, kui tekibki mingi küsimus, et mis või miks...? Aitäh.

9 päeva tagasi tabas mind üks asi liiga ootamatult.

See oli kolmapäev. Mul oli selja taga üsna raske öö, ma ei hakka siin sellest täpsemalt kirjutama. Sa veel kirjutasid mulle sõnad, mis vaatamata sellele jamale mind veel naeratama suutsid panna ja veelgi rohkem ma ootasin reedet, sest siis ma oleks saanud sinu juurde - kohta, kus ma tunnen end kõige õnnelikumana, kaitstumana, kohta, kus oled sina ehk kõige tähtsam inimene, olevus mu praeguses elus... Sel ööl ma ei saanud eriti magada. Hommikul oli veel kell 6 äratus, kuna läksime ju klassiga Vargamäele ja Türile. Ma saatsin sulle hommikul sõnumi, kui mul veel polnud aimugi sellest... See oli viimasel ajal sinu puhul juba tüüpiline, et sa ei vastanud alati mu sõnumitele, aga see polnudki oluline. Ma lihtsalt tahtsin vahepeal sulle meelde tuletada, et ma armastan sind ja soovisin sulle head kooli ning lisaks kallid-musid ka, nagu alati... Viimasel ajal on mu isu totaalselt paigast ära olnud, ja ka tol kolmapäeval ma sõin hommikul vaid kaks närust võileiba ära ja hiljem 15 paiku Türil mingisuguse burgeri. Ja see oligi kõik. Õhtul koju jõudes ma olin nii väsinud - magasin veel terve tee tagasi tulles ehk mingi 2 ja pool tundi. Käisin veel enne arvutisse tulekut Palmaga jalutamas ja siis, kui ma msni sisse logisin... Ma ei teadnud, kuidas reageerida sellele, mis sa mulle öösel kirjutasid. Ma ei hakka ka sellest siin rääkima, aga kui öelda, siis Sixten oli mulle kirjutanud 4 paiku midagi sellist, mida ma poleks uskunud, et ma kunagi temalt kuulen... Ma istusin natukene tühja pilguga toolil, peas oli täielik segadus ja siis ma lihtsalt võtsin telefoni, viskasin pusa peale ja jooksin välja - ma tahtsin sinuga rääkida. Ma ei teagi enam, mitu korda ma sulle helistasin, aga vastu sa ei võtnud - ehk magasid või lihtsalt ei suutnud minuga rääkida... Ma istusin mingi aja väljas vihma käes, tegin suitsu ja lihtsalt lasin pisaratel voolata, kuna ma ei suutnud enam seda kõike enam enda sees hoida... See juhtus minuga jälle. Aga seekord on see mitmeid kordi hullem...

Sel ööl ma ei mäletagi, et ma oleks maganud. Ma ärkasin suht tihti üles, pea valutas otsas ja värinad käisid üle keha.

Äkki juba ajas ema mind üles. Ma rääkisin siiski talle ka sellest, mis olukord hetkel oli ja ta mõistis mind... Ma lihtsalt vaatasin talle voodist otsa ja ütlesin, et ma pole magada saanud ja ma ei suuda ega jõua kooli minna, nii võisin edasi magada. Ma hetkel kahetsen, et ma siiski ei läinud kooli... Ma ei tea, mis mul hinnetega saama hakkab matemaatikas ja keemias... See oligi siis kõigest algus - hinded on küsimärgi all...

Neljapäevast ma ei mäleta hetkel enam midagi. Ainult see, et sind ei tulnud msni ja sa saatsid vaid sõnumi, et sa võtad minuga ise millalgi ühendust ja palusid, et ma reedel sinna ei tuleks...

Reedel ma siiski suutsin kooli minna, aga ega sellest ka sittagi kasu ei olnud... Matemaatika viimane kontrolltöö läks perse, usun et see tuleb 1 või 2... See on see, kui puudun nädal aega ja järgiõppimas pole jõudnud käia... Hetkel on matemaatika kursuse hinne täielik küsimärk - kas õpetaja paneb kolme ära, kui hinded on 3, 3, 2, 2 või ei... See oli siis järgmine asi, mis lihtsalt tuju viis ja enesetunde veel hullemaks muutis... Uku ema veel kolmapäeval ütles mulle, et kui midagi halba tuleb, tuleb kõik korraga - siiani on see justkui tilk haaval tulnud, igapäev miski jälle tabab mind.

Peale kooli läksin Tartusse ära nagu eelmises postis mainisin. Sain Aigariga kokku ja rääkisin veidike temaga juttu. Õhtul 17 paiku sain Rasmuse ja Steniga kokku ning käisime Johnny Englishi vaatamas, mis suutis mind isegi naerma ajada. Me pidime seda filmi ju veel Hendriku ja Marleeniga vaatama minema... Peale filmi liikusime bussijaama, mina tegin seal väikese suitsupausi ja poisid läksid sisse. Äkki tuli minuga vestlema keegi kodutu meesterahvas - ma ei keera neile kunagi selga ja kuulan alati, mida neil öelda on - ja seda tegin ka siis...

Tema sõnad panid mind mõtlema ja mul oli reaalselt tunne, et see mees näeb minu sisse - ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja rääkis et armastus on imeline asi, aga kui see otsa saab, mõjub see ühele poolele raskelt... Ma ei mäleta hetkel enam täpselt, mida ta veel rääkis, aga pikemat aega ma mõtlesin tema jutule... Ja kõige paremini on mul meeles selle mehe viimane lause, mida ma teist korda elus kellegilt vanemalt inimeselt kuulen - Sinust kiirgab justkui mingit soojust, sa oled väga hea südamega ja tohutult sõbralik inimene - Oleks sinusuguseid siin maailmas vaid rohkem... Uku vanaema on mulle alati korrutanud, et minust kiirgab täpselt see sama soojus, mida ta tundis Ukugi puhul ja mida ta veel teiste puhul tähele pole pannud. See võib kõlada egoistlikult, aga ma tõesti ei suuda olla kellegi vastu halb, ma kuulan alati kõik ära, kui kellegil midagi rääkida on või mulle kurta. Samuti ma aitan alati nii palju, kui ma oskan või suudan... Mulle on öeldud, et ma olen hea ja suure südamega... Aga ma tõesti ei ole halb inimene ja ma ei taha kellegile halba - isegi mitte inimesele, keda ma vihkan, kes mulle ei meeldi või keda ma üldse ei salli...

Kui see mees minu juurest ära läks, olid Rasmus ja Sten välja tagasi tulnud. Sten läks millalgi bussile ja siis Rasmus vedas mind kaasa Athena keskusesse, kus esinesid kaks bändi. Nägin veel Keitit, Maarjat ja Neidit ka ehk endisi klassiõdesid. See üritus üldse tundus olevat mingi Tartu koolide oma. Algus oli veel enamvähem, aga mida edasi, seda väsinumana ma end tundsin ja lõpuks Rasmus küsis, et kas ma tahan siit ära minna. Nii veidi tiirutasime linnas ja ta saatis mind ära koju.

Õhtul vanaema käis peale, et ma midagi sööks, aga ma ei suutnud - see on kohutav, kui sa närid midagi ja see lihtsalt hakkab vastu... Ning juba oli teine päev möödas, mil ma midagi söönud polnud - neljapäeval sõin kaks võileiba terve päeva jooksul, reedel koolis paar ampsu kartult ja kõik. Mida polnud, oli isu. Ma ei suutnud ja siiani ei suuda midagi süüa... Kuna ma ei suutnud midagi endal alla suruda, jõin teed. Mingiaeg tundsin, et kurk on kuradi valus ja järjekordne laks - palavik... Reedel ma läksin üsna vara magama, palavik õnneks kõrgeks veel ei tõusnud.

Laupäeval oli plaan Eliisiga minna Uku vanaemale külla ja käia Uku haual. Nii saimegi kell pool neli kokku ja liikusime Kivilinna konsumi juurde, kus Uku vanaema meile järgi tuli.

Esimesena käisime surnuaias. Võtsin suure küünla kotist, süütasin selle põlema ja kükitades asetasin selle Uku nimeplaadi vms juurde... Ma usun, et ma pole ainukene, kellel on raske, valus ja harjumatu seista seal, kuhu on Uku urn maetud ja lugeda plaadilt Uku Jakobsoo 27.09.1993-22.09.2010 ... Igakord, kui ma seal käin, ma lihtsalt vaatan, ohkan ja mõtlen...

Kui surnuaias juba veidi jahedaks muutus, sõitsime edasi siis Eve ja Jüri juurde ehk Uku maakoju. Seal Eve pakkus meile salatit ja kohvi-teed. Hiljem veel jõime mõned klaasid gini ära. Vähemalt sain ma seal enda mõttetest eemale ja Eve oskas nalja ka visata. :D Kuna Eliis oli esimest korda seal ja Uku vanaemaga kokku ei ole varem puutunud, rääkis Eve enamusaja seda, mida mina juba teadsin ja temalt kuulnud olen. Seekord sain lapata ka fotoalbumeid, kus olid pildid Ukust väiksena ja lugeda seda märkmikku, kuhu olid osad midagi kirjutanud (mälestusraamat vms), mis tookord Dorpatis oli, kui see viimne hüvastijätt oli seal.

Aeg läks ruttu ja umbes veidi peale 20 õhtul hakkasime tagasi Tartusse liikuma, kuna ma tahtsin kell 21 olla linnas juba, sest lubasin JMKE kontserdil kohal olla.

Kiirelt käisin kodust läbi ja saatsin Eliisi tagasi ta sõbranna juurde ja liikusin ise kohe linna ära, kus Karl mind juba ootas. Nõrkus oli peal, aga õnneks suutsin natukene salatit Eve juures sisse söödud ja see veidi ehk muutis oleku paremaks.

Kõndisime temaga päris kiirelt rokika juurde. Ma ei mäletanudki enam täpselt, kus see oli.

Algus oli awesome - ma nägin nii palju tuttavaid. Esimest korda ma mõistsin seda viga, mida ma tegin - ma tõesti jätsin enda sõbrad kõrvale. See tunne, mis mind siis valdas seal olles - ma sain aru, et seda oligi vaja - vaheldust, puhkust...

Kontsert ise oli awesome, aga ausaltöeldes meeldis mulle Tõnni bänd isegi veidi rohkem, kui JMKE, kuna ainukene tuttav lugu mis neil esitusele tuli, oli "Tere perestroika". Ülejäänud tundmatud. Aga noh, ma polegi neid väga kuulanud nii et, ma ei imesta seda. Aga jah, kaelavalu oli mul siiski kohe peale ürituse lõppu olemas. :D

Mäletan, et viimaste JMKE lugude ajal hakkas kõrv valutama - ma olin siiski paremal pool lava ees ja otse kõlari juures. Lõpuks viimase loo ajal tulingi minema, ma ei jõudnud enam olla - nõrkus, kõrva -ja kaelavalu lisaks. Kuna Germo ja teised olid kuskil möllu keskel, läksin üksinda minema. Muidugi oskasin ma ka alguses ära eksida ja suure ringiga minna, aga noh, kiiret mul polnud.

Kõrvaklapid peas, kõndisin Toomemäe poole ja tahest tahtmata tuli mulle kõik jälle meelde ja tuju kadus nagu niuhti... Mul oli vahepeal isegi tunne, et ma olen teiste inimeste jaoks nähtamatu, aga ilmselgelt kujutasin endale asja ette...

Kell oli natukene üle südaöö, kui ma sealt tulema hakkasin ja koju jõudsin ma umbes veidi peale kella kahte... Nii et jah, ma olin üpris läbi omadega, vahepeal mõtlesingi et ma enam ei jõua kõndida. Aga siis läksid mu mõtted kuidagi vanaisale ja mulle tuli idee - käin surnuaiast läbi ja vanaisa haual, see jääb nii kui nii teele. Ma polnud seal nii kaua käinud ja ma tahtsin lihtsalt kellegiga justkui rääkida. See kõlab imelikult, ma tean...

Käisin korra ka tanklast läbi, mis 24h avatud oli, ostsin küünla ja kõndisin surnuaia poole. Kohale jõudes panin küünla põlema, asetasin selle ta nimeplaadi juurde ja istusin seal samas olevale pingile ja lihtsalt olin...

Kaua ma seal polnud, maksimaalselt 20 minutit. Kuna ma olin väga väsinud, kõndisin edasi ja koju ära. Ma ei ole väga pikka aega kohe magama jäänud nagu siis. Palavik ikka küljes, kolm päeva pole suutnud midagi erilist süüa, nõrkus...

Pühapäeva hommikul lõpuks sa võtsid minuga ühendust - ma olingi seda ju oodanud... Ma tõesti ei näe mingisugust mõtet kirjutada sellest, miks me Sixteniga lahus oleme. See on siiski meievaheline asi ja ma ei suuda sellest ka hetkel kirjutada.

Ma mõistan teda täielikult, tema põhjendusi. Samuti ma ei süüdista teda millegis, sest süüdi olen ju siiski mina... Aga nüüd, mil ma olen saanud järgi mõelda... Ma ei mõista, kas siis tõesti sellepärast peab kõik lõppema? See ei ole üldse sinulik... Need sõnad, sinu otsus...

Kui ma olin Sixteni sõnumid läbi lugenud, vastasin talle, seejärel läksin rõdule suitsule. Võtsin teki ümber, aga ma siiski värisesin nagu ma ei tea mis. Imestan, et mul pisarad silma ei tulnud... Aga mu sees oli kõik nii segamini ka hetkel, ma ei suutnud asja reaalselt võtta ega seda, mida ma just lugesin. Suits tehtud, läksin voodisse tagasi ja jäin magama. Saatsin veel ennem emale ja Rasmusele sõnumi, et täna ma tahan rahus olla ja et nad mulle ei helistaks.

Kui ma millalgi ärkasin, tundsin end nagu viimane kõnts. Suitsud läksid nagu niuhti, toidust ma ei tahtnud midagi kuuldagi.

Mingihetk ma tundsin, et ma ei taha hetkel siiski üksinda olla ja helistasin Rasmusele. Ta oli enda mingi sõbra juures ja kutsus mind sinna. Nii liikusingi alguses kesklinna ja sealt edasi prisma bussiga. Rasmus tuli mulle Prisma juurde vastu ja sealt liikusime ta sõbra Karli juurde.

Kohalejõudes nemad hakkasid mängima, mina lihtsalt istusin ja vaatasin... Täpselt nagu alati sinu juures... Ma olin harjunud pealtvaataja rolliga, kui nii öelda. Mingihetk ilmus aga Karli kass välja ja mul oli tuju veidi parem - loomad oskavad alati mu tuju tõsta.

Aeg läks kuidagi ruttu ja millalgi tädi helistas mulle ja kutsus koju, et ma lapsi vaataks. Nii hakkasimegi Rasmusega pool üheksa õhtul sealt liikuma ja ta saatis mu ära.

Bussis me olime tükkaega vait, kui number viiega Kivilinna poole sõitsime. Äkki aga Rasmus ütles, et ta annab mulle midagi, mida ta lubas ja äkki ta kallistas mind ja nii tükkaega. Ütles veel, et loodetavasti saab meil Sixteniga siiski kõik korda. See tõsiselt tõi pisarad silma...

Suht kohe tuli ka minu peatus ja me läksime maha. Rääkisime veel veidi Rasmusega juttu ja ma läksin tuppa ära.

Õnneks sain siiski rahus olla, passisin rõdutoas ja kuulasin telefonist muusikat ning lugesin enda telefonis olevaid sõnumeid... Tädi kutsus vahepeal sööma, aga ma ütlesin talle kohe ära, et mul pole isu. Enne magamajäämist saatsin veel Mihklile sõnumi ja küsisin, et kas ta ikka tuleb homme ehk esmaspäeval ja ta vastas jah. Mul oli heameel selle üle, aga samas ma olin üsna nõrk juba. Aga see selleks...

Esmaspäeval läksin Mihklile bussi vastu. Seejärel tuiasime veidi niisama ringi ja kuna Jarek (kes tuli minuga kaasa, kuna ta ei tohtinud üksinda koju jääda) käis peale, et ta tahab kinno ja mäkki minna, siis nii tegimegi. Ostsime piletid jälle Johnny Englishile ja kuna meil oli veel selleni aega, käisime mäkkis. Tükkaega ma mõtlesin, kas võtan endale midagi või ei, aga siiski võtsin endale mingi eine. Burger oli paar ampsu ja maitset ei tundnud. Friikad ka väga alla ei läinud ja nii pakkusin Mihklile ka neid. :D Lõpuks siiski jäi mul neid päris palju alles ja ma panin need lihtsalt kotti endale.

Aeg läks ruttu ja juba liikusime kinno ära. Film ajas ikka naerma.

Peale kino käisime veel lauahokit vms mängimas, ilmselgelt läks mul seal hästi, sest nii Mihkel kui Jarek said pähe. Siis aga juba tuli ka Rasmus linna ja me liikusime korra minu poole, et Jarek koju ära viia.

Kuna vanaema jõudis veidi hiljem, pidime teda ootama. Millalgi aga vanaema helistas ja ütles, et talle bussi vastu tuleks. Mõeldud-tehtud. Vanaema tuli bussist välja ja andis mulle kuukaardi, rääkisin kiirelt paar sõna ja hüppasin bussile. Ja siis ma sain kõhutäie naerda - uksed läksid täpselt minu seljataga kinni ning Rasmus ja Mihkel jäid maha. Ma lihtsalt naersin bussis ja helistasin Rasmusele, et öelda, et nad tuleksid järgmisesse peatusesse, kus ma neid ootan. Tulingi siis järgmises peatuses maha ja nii kui ma neid tulemas nägin, hakkasin jälle naerma. See oli lihtsalt nii kuradi debiilne feil. :D Kui me veel edasi kõndisime, et uue bussi peale minna, turtsatasin paarkorda uuesti, aga siis juba vajusin vaikselt omasse mulli tagasi.

Läksime siis kolmekesi linna ja chillisime seal ringi. Täitsa põnev oli. Ma ausaltöeldes kirjutaks sellest kõigest pikemalt, aga mul on hetkel täielik mälulünk.

Mäletan, et aeg läks lõpuks tohutult ruttu ja juba liikusime bussijaama ära. Mingi pool tundi me lihtsalt istusime täielikus vaikuses ja ootasime Miku bussi, mis lõpuks veidikene enne kella 21 ette sõitis. Kurb samas, et Miku ära pidi minema, sest tõesti oli awesome linna peal, aga noh - ta ütles juba, et tuleb veel. :)

Kõndisime Rasmusega veel minu kodu poole, ta tahtis mu ära saata. Terve tee kõndisime ja rääkisime. Kui me aga mu maja ette lõpuks jõudsime, tundsin, et kurk on ikka kuradi valus. Rääkisime veel Rasmusega juttu ja siis läksin tuppa ära. Ma tundsin, et pind kergelt kõigub all ja läksin teed tegema ja siis ennast kraadima. Neelatada oli põhimõtteliselt võimatu.

Kui kraadiklaasi alt võtsin, ei üllatunud, et see 38,1 näitas. Ma tõesti tundsin end sitasti.

See oli aga eriti masendav, kui ka teel enam maitset polnud - haigus oskas lihtsalt ikka nii kuradi õigel ajal mind jälle jalust niita.

Jõin vaevaliselt tassi lõpuni ja siis proovisin magada - nõrkus ja väsimus on korralik kombo, mis minule mõjub laastavalt. Aga magamajäämine oli võimatu - ma reaalselt tundsin, et keegi justkui kraabiks mu hingetoru küüntega. Ma ei suutnud ega julgenud köhida - see valu oli fucking kohutav. Ma lihtsalt lesisin voodis, külavärinad peal ja peas jooksis mõte, et ma jäängi vist voodisse ja enam siit nii pea ei tõuse, hiljem keerlesid kõiksugu küsimused peas ja jälle ma lihtsalt murdusin ja nutsin. Ma ei tea, millal ma magama jäin aga lõpuks ma siiski jäin.

Kui ma kunagi teisipäeval ärkasin, oli palavik veidi madalam - 37,1. Lohistasin end kööki ja sundisin endale veel need kaks röstsaia vastutahtmist sisse, mis vanaema mulle tegi ja jõin ohtralt teed. Õnneks sain varsti omaette olla, kuna vanaema läks tööle ja tädi läks ka ära. Jarek läks millalgi majade taha, kus oli Getter Jaani kontsert ja mingi asi.

Ma lihtsalt istusin toas, jõin teed ja passisin telekat. Millalgi aga tuli Jarek tuppa ja vedas mind ka sinna kaasa ja rääkis, et autogrammi saab ja pilti Getteriga teha... Kuna ma tahtsingi veidi värsket õhku, jalad veel kandsid, läksin temaga kaasa. Sain veel mingi like-kõnekaardi ja passisin veidi seal. Küsisin mingiaeg Jarekilt, et kas talle tõesti Getter Jaani meeldib ja siis tüüp ütles, et jaa, ta on nii lahe ja teeb head muusikat. Ma lihtsalt naersin ja muigasin endamisi. Ootasingi Jarekiga siis seal pikas sabas, kus kõik ootasid, millal autogrammi ja pilti saab. Kui Jarek ka käidud sai ja Getter esinema hakkas, tundsin, et pea hakkab ringi käima ja ütlesin Jarekile, et lähen koju tagasi. Helistasin veel Liinale ja ütlesin talle, et ma helistan veel talle 17 paiku, et kas ma tulen linna ja teeb midagi või ei.

Koju jõudes aga jäin magama.

Ma ei tea, kaua ma magasin, aga ma ärkasin kolmapäeva õhtul alles. See uni, mida ma nägin... See oli nii reaalne... Ma ei saanud ärgates arugi, kus ma olen ja kuhu Sixten kadus... Kui aga tule suutsin põlema panna, langesin ohates tagasi voodisse ja nutsin.

Ma tundsin läbi teki, et ma olen tulikuum. Kraadisin end ja palavik oli 38,5.

Ja eilse õhtuni ma lihtsalt istusin kodus.

Liina aga helistas mulle õhtul 21 paiku ja küsis, kas ma millalgi korraks välja viitsin, et ta on linnas. Kuna ma olen teda lihtsalt niiiii palju ülelasknud, otsustasin siiski minna temaga rääkima. Pohhui, et palavik oli ja nõrkus peal.

Lõpuks saime kokku ja rääkisime veidi ja siis juba Liina suutis mind pehmeks rääkida ehk ma otsustasin tema juurde minna.

Käisime veel poest läbi, ostsime suure gini kahe peale ja liikusimegi tema poole.

Tore oli samas tema juures olla. Kohati oli täitsa lõbus. Aga mingihetk hakkas mul halb - ma siiski ei ole ju mitte ükski päev põhimõtteliselt midagi söönud, palavik, veidi alkoholi - "ideaalne" kombo. Läksin siis lihtsalt viskasin pikali ja üritasin magada. Õnneks Liina ka sai aru, et mul ei ole kõige parem enesetunne ja lasi mul olla. Aga ma ei suutnud magada. Ma siplesin koguaeg, pea oli kõiksugu mõtteid täis ja kella viiest saadik hommikul ma enam ei proovinudki magama jääda, lihtsalt lamasin pimedas ja ootasin, millal ma siit ära saan... Kuna ma sain alles kell 8 sealt ära minna, passisin üleval. Seitsme paiku vedasin end püsti ja käisin suitsul. Liina kass tuli veel minujuurde ja mingilmääral enesetunne veidi paranes.

Istusin väljas maja ees pikemat aega ja imetlesin ümbrust - taevas oli nii ilus punane, ümberringi kõik oli härmas, kuna öösel oli mõni külmakraad ja värske õhk... Kõik oli nii ilus ja ma soovisin mõtteis vaid üht... Et tema siin oleks...

Lõpuks aga oli aeg nii kaugel, et ma läksin juba tädi Maret ootama, kes lubas mind peale võtta kell 8, kui Tartu liigub.

Vanaema juurde jõudes sundisin endale ühe võileiva sisse ja läksin proovisin magada, mis õnnestus ja sain mingi kolm tunnikest magada, kui juba end üles ajasin. Sundisin endale teisegi võileiva sisse ja jõin mitu tassi teed. Parem ei hakanud, nõrkus on siiski üsna suur...

Kell 14 ma liikusin kodust ära, panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin muusikat ning kõndisin bussile... Ma ei tea, mis lained jälle mu pea kohal kokku lõid, aga ma suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida. Ilmselgelt magamata öö ei mõjunud mulle üldsegist hästi, lisaks ka kõik muu jälle meenus ja ma lihtsalt... Murdusin.

Ma vaatasin koguaeg ühte punkti, muusika kõrvus helisemas, mõtted peas liikusid, suu nurgad nii all kui all, silmist pühkisin üksikuid pisaraid, mis sinna tekkisid, jalad nõrgad, süda rinnus peksab...

Ja siis ma tulingi koju ära. See on ainukene koht, kus ma saan rahus ja vaikuses olla. Aga jällegist ainukene paik, kus ma ei suuda kaua olla...

Aga jah, olengi vist kogu möödunud nädala kirja pannud.

Ma ei tea, kuidas mul tervisega asi läheb. Nagu vanaemagi mulle viimastel päevadel on öelnud - ma aina kahanen ja kahanen... Pole ka ime. Aga üks asi on minule selge - nõrkus on hullem, kui väsimus... Loodetavasti suudan end kokku siiski võtta... Koolis läheb muidu liiga raskeks. Hea on kuulda mõndadelt inimestelt, et nad usuvad minusse... Aga noh, ükshetk on mul nende sõnadest kasu ja tunnen, et saan hakkama, teine hetk ma jällegist tunnen et see ei muuda midagi ja kõik läheb lihtsalt... Aga ma olengi juba selline - ükshetk täielik optimist, siis aga pessimist... See ongi see, mis mulle on külge jäänud sellest ajast.

Aga vaatamata kõigele... Ma siiski kardan üht ja loodan ikka edasi...

Ma muudkui editin seda posti, igakord meenub midagi, mida unustasin kirjutada...

Ma poleks uskunud, et praegu on mulle toeks just see inimene, ehk see suudab ka mõjutada seda, mida ma loodan... Aga see tõesti aitab, mingilmääralgi.

See nädal aega on olnud minujaoks... Keeruline, aga hetkel on üks asi selge - mina ennast peale ei suru, las ta olla omaette, seda ta ju tahtiski. Kuradi harjumatu on olla msnis, vaadata et sa oled online ja me ei räägi sõnakestki, üleüldse need 9 päeva, mil me põhimõtteliselt ei suhelnud, olid harjumatud... Äkki ajapikku see olukord siiski muutub ja on mingi võimalus...

Ma ei suuda hetkel mõelda mitte millegile sellele, mis mulle Sind meenutab, ja seda on igalpool - isegi su pilti vaadates tõmbub kõik seest õõnsaks, kurku tekib klomp ja jälle see positiivsus kahaneb, mis vahepeal tekkis... Tartus liikudes muudkui voorisid Tartu-Tallinn bussid minust mööda ja igakord süda justkui tilkus verd ja peas tiirles mõte "Ma ei peaks siin hetkel üldse olema, kui nii poleks läinud..."