Ennem vajus tuju ära, siis hakkasin saksa keelt tegema ja mõistsin, et ei oska mitte midagi ja tuju kadus veelgi... Tulin vahelduseks bloggerisse, et vaadata kas keegi on midagi bloginud ja siis nägin Merlssoni ja Kaisa blogi, mis tuletas mullegi meelde, et täpselt aasta tagasi oli see päev, mil ma viimast korda Ukuga rääkisin...

Tahest tahtmata tulevad pisarad silma, kui meenutan Tema sõnu, kuidas ta ütles, et ta läheb täna raudteele ja palub minult vabandust, et nii teeb...

Täpselt aasta tagasi ma ei suutnud magama jääda, sest ma kartsin. Kartsin, et Uku mõtleb enda sõnu tõsiselt. Miks ma sellegipoolest midagi ette ei võtnud, kui ma poleks uskunud, et ta endaga midagi teeb... Kahetsen, jubedalt kahetsen. Ehk siis oleks Uku mõistnud, et see ei ole ainukene lahendus ja ta oleks meie keskel ikka olemas.

Mul on hetkel tunne nagu ma oleks täpselt aastakese tagasi läinud, sest ma lihtsalt nutan. Mu sees valitseb sama suur kartus nagu tol ööl... Ainukene erinevus on see, et ma tean, et teda siiski ei ole enam, et ta võttis enda sõnu tõsiselt ja see toob pisaraid juurdegi...

See on siiani valusaim kaotus...

Ma loodan, et Sa oled Sealpool õnnelikum ja leidnud rahu...

Mina ja paljud teised igatseme sinu järele ja jäämegi igatsema...