Jah, ma tean, et ma lubasin juba nädalavahetusel siia kirjutada, aga ma suutsin endale angiini külge korjata. Laupäeva õhtul läks palavik kõrgeks ja kuni eilseni kõikus see 38-40 vahel. Täna õnneks pole palavikku isegi eriti olnud ja sain ka antibiootikumid peale, nii et on lootust, et nädalalõpuks olen juba palju-palju tervem. Aga well... Vahepeal on ikka tohutult palju juhtunud ja kõigest kindlasti ei hakka kirjutama ka. Seega, las ma mõtlen, kust alustada...

Ehk tätoveeringuga. Lisasin eelmisesse postitusse ka pildi, aga panen siia uuesti. Ja mainin ka ise, nagu paljud on seda teinud, et päriselt näeb see palju palju parem välja. See on reaalselt amazing. Ma armastan Micot - ta oskab alati mind lõpptulemusega üllatada. :3

Paljud kindlasti teavad, et algselt oli mul lihtsalt öökull. Aga see mis ma juurde lasin teha, well... Sellel on suht tõsine lugu taga. Nimelt, sattusin vahepeal haiglasse, kus olin 8 päeva. 4-5 päeva (ei mäletagi enam täpselt) olin ainult tilgutite all, lõpuks hoiti mind lihtsalt veidi aega sees ja sain tilgutitest vabaks, et jälgida, kuidas maksanäidud ise langevad ja õnneks kõik läks edukalt ning 30. aprill olin ma juba kodus. Haiglas olin muidu maksa pärast, ning EI, ma ei joonud end üle ega midagi nagu mõned on siin küsinud. For real, ma olen viimane inimene, kes sellepärast haiglasse satuks. :D Aga jah, see kogemus... Woah, poleks eales uskunud, et see mind niivõrd muudab, aga hea et see nii mulle mõjus ja ma reaalselt napilt kõige... Hullemast pääsesin. Tätoveeringu tegingi seetõttu, et ma seda kõike eales ei unustaks, mida ma terve see aeg haiglas mõtlesin ja mida ma siis tundsin. Nii oligi algne idee teha lihtsalt see lause, ehk "Don't give up just because of a few bad things." Ja seda lauset tahtsin just seetõttu, et haiglas olles mõistsin, et ma siiani olen valesti justkui elanud - ma lasin kõigel negatiivsel end nii palju mõjutada, aga... Sel pole mingit mõtet. Ja siis saigi see lause välja mõeldud ning Mico juures käidud, aga teades teda, tuli ta geniaalsete ideedega lagedale. 

Alguses läksingi tema juurde salongi, et arutada, mida kuidas teha. Esialgselt pakkus välja, et teha kuidagi selline paberileht ja sellele kiri. See idee tekkis tal veel sellest, et mul oli endal see lause märkmikust rebitud paberile kirjutatud ja reaalselt - ma poleks eales ise selle peale tulnud, et midagi sellist ka teha. :D Esimesel korral siis saimegi natukene ideid arutatud ja ta soovitas mul veel mõelda, kas on midagi, mida juurde teha ja mismoodi see font võiks olla ja leppisime kokku, et 3. mail tulen siis tagasi ja hakkab kavandi kallal tegelema, et see siis juba käele teha.

Ma ei jõudnud paari päeva oodata, aga õnneks reede jõudis ruttu kätte ja pool 12 olin salongis. Kavandit tegema hakates tuli Mico järjekordse ideaalse mõtte peale (ta teadis mu täpset lugu seoses haiglaga ja nii tahtis ka midagi head välja mõelda lisaks lausele) - ööliblikad. Need on ka taassünni sümboliks ja minu teemaga sidusid need nii ideaalselt ja siis saigi otsustatud, et teeb juurde ka 3 liblikat - ühe neist valisin ma ise ühest suurest paksust raamatust välja ja ta joonistas selle ümber. Väga kaua ei läinudki, kui kavand valmis sai. Asetasime ja kleepisime (?) selle käele ja siis tegime veel viimase suitsu ja hakkaski selle tegemine pihta. Oh, kui mõnus see oli. :3 

Seekord ei olnudki valu väga hull - aga damn, varjutamine on siiani üks kohutav osa. Aga noh, ma avastasin nipi, et kui ma silmad kinni panen samal ajal ja mujale vaatan, läheb see valu kiiremini mööda. :D Ja nagu Mico mulle ütles - valu on seda väärt, ja ma ei saagi temaga vist rohkem nõustuda. Ka kogu see protsess läks suht ruttu - äkki pea 3 tundi läks selle peale? Jesus, ma ei mäletagi. Just kui ka juba lõpetama hakkasime ja ta mul viimast kinniste tiibadega liblikat tegi, tulid ühed inglise tudengid salongi, kes olid Tartus vahetusõpilased. Keegi neist tahtis tätoveeringut teha, aga kuna nii Micol kui sellel venelasest tätoveerijal oli hetkel töö pooleli, pidid ootama ja nii tulid nad minu juurde vaatama, mida mulle tehakse. See oli nii awesome, kui Mico mu tätoveeringu kohalt ära tuli ja kõik olid nagu. :"Woooow, that's amazing!" ja midagi veel, ma veel naersin ja ütlesin, et "Oh, stop it you". Naerda saime.  :D Üks neist tegi veel hiljem mu ühest liblikast mingi 1000 pilti, sest ta tahab endale ka liblikat teha... Me Micoga naersime veidi selle peale ja Mico ütles ka talle, et ei ole mõtet teha tätoveeringut sellepärast, et "Oh, see on nii ilus ju," and again - ma ei saanud temaga rohkem nõustuda ja siis see tüdruk ütleski, et jeah, paljud on talle seda öelnud ja sellepärast ta ei ole ka veel endale midagi teinud. :D Aga jah, nüüdseks on mu tätoveering täitsa ilusti ära paranenud ja ma olen ikka rohkem, kui rahul .:)

And well... Millest veel kirjutada? Oh yeah. Ma ei suuda enam absoluutselt suvevaheaega ära oodata. Ruttu tahaks koolis esiteks korda ajada ja siis... Ma saan GREEN DAY JA BILLY TALENTI kontserdile minna, nagu.... AAAAAAAAAAAAAAW YEAH. Ma olen suht 99% kindel, et selle kontserdiga on sama lugu nagu 30STM-ga. See on lihtsalt nii võimas ja ülemõistuse, et ma lahkun kontserdil justkui taassündinud fännina. Damn, ei tohi mõelda sellele, ma ei jõua siis ära oodata. :D

Ja siis Tanel kutsus mind veel augustis Poola ühele üritusele ehk Woodstockile. Dayum, sinna tahaks kohe kindlasti minna. See on lihtsalt massiivne üritus. ._. Ehk õnnestub siiski kuskil mingi tööots leida, saaks raha selleks koguda. Ei raatsiks emalt või isalt küll sellejaoks raha küsida. Kuigi, võiks ju veel nautida seda natukeseks jäänud aega ehk 4 kuud, mil ma olen alaealine ja vanemad peavad, või noh võivad, mind rahaliselt toetada... Aga meh, ma tahan hea laps olla ja ikka ise ka suvel raha teenida. Aga kas ja kuhu tööle saan, I have no fucking idea. Peakski nüüd suht varsti netis sirvima hakkama, midagi kindlasti leiab. Ma loodan vähemalt. :D

Ja oeh, nii palju häid plaane on tehtud, et ma ei jõua enam midagi ära oodata. Nüüd aga uuest nädalast pean ikka väga tubliks hakkama ja kiirelt kõik võlad koolis ära tegema, mis mingi 3 puudutud nädala tõttu on tekkinud + paar üksikut kursust ka vaja natukene parandada, aga ma usun, et saan hakkama. c:

Kuna ma hetkel ei oska midagi kirjutada, mis peaks kindlasti siin kirjas olema, siis lisan natukene pilte, mis me Liselotega oleme siin vahepeal teinud paari kuu jooksul. Ta sai ju enda sünnipäevaks kaamera ja siis muidugi oli vaja mind tihti pildistama kutsuda. :D Ja paar Merili pilti panen ka. Nii et, kõlbab see vast lõpetuseks. Eks ma nüüd üritan tihedamini siia kirjutada. Ma tõesti üritan. :D

Triibik.

Ma näen nii... Noor välja siin. :D

Merili tehtud pilt. :3

Minu vana armastus - Dr Pepper.

Kas mu käsi pole mitte fotogeeniline?

Kääbik.

Mina täiesti tavalises olekus, vist. Ja wow, mul on tõesti pikk keel. :D

Ma väsisin Lota pildistamisest ära, vist. :D

Käisime Liselote, Erlendi ja Romaniga Ihastes grillimas. Damn, see oli hea. :3

Liselote sünnipäeval tehtud pilt.

Liselote on siiski mu mitte ametlik poolõde, kellega me harva oleme normaalsed. :'D

Erlendiga, kes on siis idee poolest mu mitte ametlik poolvend, kui Liselote on mu poolõde. :D

Tossupomm.

Ilmselgelt olin õnnelik, et sain ülepika aja peale haiglas olekut inimeste seltskonnas ka olla. :D

Ma oskan keelt ka näidata. :3

Siis, kui mul veel vaid öökull käel oli.

Liseloteeee. :3

Kas ta ei näe targem prillidega välja või ainult mulle tundub? :D